Kui üleeile leidis sotsiaalmeedia abil laia kõlapinna valeks osutunud pedofiiliakahtlustus Laagris, siis eile kompas lähedaste taluvusläve kommentaarilaviin, mis sai osaks 32aastase Siimu otsimise kuulutusele.
Politsei arvab siiski, et pedofiiliakahtlusest ei tohiks mingil juhul teatamata jätta. Ent kas või üleeilse juhtumi puhul Laagris, kus tüdruku kutsus tegelikult autosse tema lähisugulane, pääsenuks asjaosalised ilmselt vähemate kannatustega, kui infot oleks enne Facebooki paiskamist kontrollitud.
Ka Siimu kohta, keda eile lehe trükkimineku ajaks veel leitud polnud, hakkas kommentaariumides levima jutte, mis tema lähedastele nende mures abiks polnud. Siimu õde ei soostunud juhtunul pikemalt peatuma, sest ta on kogu teadaoleva info politseile edastanud ja usaldab korravalvureid. Facebooki-postitust tehes oli tema soov venna otsimise kuulutust võimalikult laialt levitada ning põhimõtteliselt oli ta arvestanud ka negatiivsete kommentaaride ilmumisega. Kahjuks pole olnud ühtki kommentaari, mis aitaks Siimu leida.
“Sotsiaalmeediasse infot riputades peaks mõistma, et seda võivad lugeda tuhanded inimesed, kes hakkavad selle kohta oma arvamust avaldama. Kritiseerima ja õigustama. Tagajärgedele ei mõelda. Info hakkab elama oma elu ning kommentaarid ja arvamused saavad ühel hetkel tõe kaalu – katkise telefoni efekt,” ütleb Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna.
“Andke meile enne võimalus juhtumile hinnang anda!” soovitab politseinik, lisades, et nemad saavad inimesele soovitada vaid seda, et ta hõike suhtlusportaalis tegemata jätaks. “Mõistlik oleks kokku leppida, mida avaldada. Otsimiskuulutus võiks kanda ühist eesmärki ja mitte aidata näiteks kurjategijaid. Politsei kaasab avalikkuse vajalikul hetkel,” selgitab Pärkna ja nimetab sotsiaalvõrgustiku-üleskutsete kaudu adekvaatse info saamist pimedaks juhuseks.
Veel tasuks selgeks teha, kui laia inimesteringiga oma infot jagada soovitakse – lähedase inimese otsimise kohta võib kuulutuse suhtlusportaalis saata ka ainult sõpraderingile. “Selles võib üsna kindel olla, et laiema avalikkuse ees tulevad välja kadunud inimese eraelu peenemadki detailid. Kõigile. Kas selleks aga ikka ollakse pereringis valmis?” küsib Pärkna.
Allikas: Õhtuleht