Just sellisele pealkirjas toodud järeldusele jõuti Kaubanduskojas 27. jaanuaril toimunud seminaril „Mis on ärisaladus ja kuidas seda kaitsta“ peetud arutelude käigus. Antud teemal võtsid sõna nii praktiseerivad advokaadid, Konkurentsiameti esindaja kui riigiprokurör. Peamine tähelepanu oli suunatud ärisaladuse mõiste selgitamisele, ärisaladuse kaitsmise võimalustele ning ärisaladuse karistusõiguslikule kaitsele. Ettekannete käigus toodi esile nii elulisi näiteid kui ka lahendusi. Alljärgnevalt on toodud kokkuvõte seminaril räägitust.
Seminaril esinenud advokaadid tõid esile, et kõige tüüpilisem olukord, mille käigus on tekkinud vaidlused ärisaladuse hoidmise rikkumise osas, on selline, kus ettevõtte töötaja(d) on lahkunud ettevõttest ja kaasa võtnud ettevõtte infobaasist andmeid (nt klientide kontaktandmed) ja ettevõtte strateegilist infot ning kasutanud seda oma ettevõtte loomisel ja juhtimisel.
Ärisaladuse kaitsmise puhul pidasid esinejad esmatähtsaks eelkõige seda, et oleks selgelt määratletud, millist teavet ärisaladusena käsitletakse. Siin on alati oht, et üks pool hindab ärisaladust n-ö üle (ehk näeb ärisaladusena ka infot, mis tegelikult seda pole) ja teine n-ö alahindab ärisaladust.
Ärisaladuse mõiste
Ärisaladusena on käsitletav niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada (konkurentsiseaduse § 63 lg 1). Täpsemalt mõeldi seminaril esinejate poolt sellise teabe all tehnilist-teaduslikku informatsiooni (nt toote tehniline koostis või retsept, tootmismeetodid- ja protsessid, nendes kasutatavad tehnikad), finants- ja õigusteavet ning teavet inimressursside kohta (nt palga- ja hüvitiste plaanid), ärilist teavet (klientide andmed, müügistrateegiad ja turundusplaanid). Samas võib üldisemalt öelda, et ärisaladusena on käsitletav informatsioon, mis on salajane (st pole avaldatud või ei kuulu avaldamisele, pole üldteada ning pole kergesti kättesaadav), sellel teabel on kaubanduslik väärtus ja ettevõtja ise on kasutusele võtnud meetmed, et vastav teave ei saaks avalikuks. Viimatiöeldu tuleb iseenesest ka Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingust (TRIPS) (art 39 p 2). Samas näiteks oskusteave ja kogemused, mis töötaja on omandanud töötamise käigus, pole üldjuhul käsitletavad ärisaladusena.
Ärisaladuse hoidmise rikkumise tõendamine
Oluline on mainida seda, et kui tekib vaidlus ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise osas, siis peab see isik, kes väidab rikkumise toimumist tõendama, milline oli tema ärisaladus ja milles seisnes selle õigustamatu avaldamine ja kasutamine. Seega lasub tõendamiskoormis sellel, kes leiab, et rikkumine on toimunud. Viimatiöeldu ei tähenda aga, et teine pool saab lihtsalt eitades rikkumise väite ümber lükata. See pool, kes leiab, et rikkumist pole esinenud, peab ka oma seisukohti sisuliselt põhjendama. Ärisaladuse hoidmise kohustus pole ajaliselt piiritletud. Ärisaladuse hoidmise kohustus ei lõpe ka nt töölepingu või juhatuse liikmega lepingu lõpetamisel (sealjuures ei pea selle hoidmise eest mingit lisatasu maksma). Seega pole võimalik öelda, millal ajaliselt täpselt vastav kohustus lõpeb, kuid võib asuda seisukohale, et kui oluline huvi ärisaladuse kaitsmise osas kaob ära, siis langeb ka ärisaladuse kaitsmise kohustus. Samas kui tuginetakse olulise huvi äralangemisele, siis peab alati suutma seda ka tõendada.
Ärisaladuse kaitsmine
Võib öelda, et seminaril esinejad olid üheselt seisukohal, et ärisaladuse kaitse tagamiseks saab ettevõtja ettenägeliku käitumise ja tegevusega ise kõige rohkem ära teha. Oluline on just see, et ettevõtja määratleks ise võimalikult täpselt ära, missugune teave on käsitatav ärisaladusena ja teeks selle arusaadavaks ka teistele isikutele, kes saavad teadlikuks vastavast teabest. Selle tarvis võiks sõlmitavates lepingutes olla näiteks ärisaladust ja selle hoidmise kohustust reguleeriv säte. Samuti oleks mõistlik töötajatest lähtuva riski maandamiseks kehtestada näiteks vastavad sisekorra eeskirjad ärisaladuse määratlemise ja sellega ümberkäimise kohta. Kui on võimalik, siis tuleks asi patenteerida või registreerida kasuliku mudelina või kaitsta muu sellise registreeringuga. Kindlasti on kasu sellest, kui teabele omab juurdepääsu piiratud hulk inimesi ja teavet ei avaldataks isikutele, kellel seda tegelikult praktiliselt vaja pole. Kui ilmneb või on tõenäoline, et ärisaladuse hoidmise kohustust on rikutud, siis tuleks kindlasti põhjalikult läbi mõelda edasine tegevus. Soovituslik oleks arutada olukorda juriidilise nõustajaga (õiguslik analüüs ja ettevalmistus) ja püüda koguda võimalikult palju tõendeid enne rikkuja poole pöördumist. Seminaril esinejate sõnul on praktikas kõige paremaid tulemusi andnud sellise olukorra puhul kiire ja intensiivne tegevus. Sealjuures võib meetmete hulka kuuluda ka kuriteoteate tegemine, sest ärisaladuse õigustamatu avaldamine ja kasutamine on ka kriminaalkorras karistatav (karistusseadustik § 377).
Seega on ärisaladuse efektiivse ja tulemusliku kaitse tagamise eelduseks, et ettevõtja on astunud selle kaitsmiseks samme (ärisaladuse võimalikult täpne määratlemine lepingutes, sisekorraeeskirjad jne) juba enne ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise fakti toimumist. Isegi kui rikkumine ikka aset leiab, siis on märksa lihtsam nõuda sellest tekkinud kahju hüvitamist. Praktikute sõnul ongi kõige teravam probleem antud küsimuse puhul olnud selle tõendamine, et ärisaladust on rikutud, sest ärisaladust pole lihtsalt selgelt määratletud.
Eespool juhiti tähelepanu asjaolule, et ärisaladuse õigustamatule avaldamisele ja kasutamisele võib järgneda ka kriminaalkaristus. Siiski, on karistusõiguslik sekkumine antud ärisaladuse kaitse osas sekundaarne, st üldjuhul lahendatakse vaidlused tsiviilkohtumenetluses. See tuleneb põhimõttest, et riik sekkub ettevõtlusse erandkorras ja võimalikult vähesel määral.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et ärisaladuse kaitsmisel ei saa ettevõtja lootma jääda üksnes seadusesätetele, vaja on ka ise astuda samme selle nimel – määratleda võimalikult täpselt ettevõtte ärisaladus, sätestada reeglid ärisaladusega ümberkäimiseks, piirata juurdepääsu ärisaladusele.
Seminaril osales 42 ettevõtjat, kellest ligi pooled olid ettevõtetes tegutsevad tegevjuhid ning teine pool jagunes juristide-advokaatide ja personalijuhtide vahel. Mõeldes seminari teemale, ei olnud auditooriumi koosseis üllatav – puutuvad just nemad ärisaladusest tulenevate küsimustega kõige rohkem kokku. Tagasisidet hinnates jäid osalenud ettevõtjad seminariga rahule – hinnati praktiliste näidete toomist ja viiteid kohtupraktikale. Osalejatele meeldis publiku ja esinejate vahel tekkinud diskussioon. Kõik esinenud lektorid olid oma ala praktikud ja said kuulajatelt kõrgeid punkte. Eraldi tõsteti esile riigiprokurör Lavly Lepa esinemist, kes andis põhjaliku ülevaate ärisaladuste teema osas prokuratuuri seisukohast.
Mart Kägu, poliitikakujundamise- ja õigusosakonna jurist
Marju Naar, teenuste osakonna prohjektijuht
Allikas: Eesti kaubandus- ja Tööstuskoda